A next chapter..

Olen sattunud kuhugi põnevasse kohta. Olen leidnud mitmeid tegevusi/kohustusi ja võin öelda, et tulen nendega hästi toime.Väga palju on viimase poole aasta jooksul muutunud. Sisemine rahulolu on taastunud, aga on tekkinud iha millegi vastu, mida ma ei tea. Olen leidnud uusi ja toredaid viise kuidas oma aega veeta. Uued trennid, iganädalased koosistumised, järjekordne katse blogi pidada, jne. Eriliselt märkimisväärne ja tore on aga see, et minu alkoholi tarbimine on peaaegu lakanud. Ka minu enda jaoks on see üllatav, sellepärast oligi see punkt vaja eraldi välja tuua.
Vaikselt olen hakanud iseseisvalt oma elu elama. Varsti oleks soov täielikult üksi elada. See tähendab siis, et enda elukoht, enda rahad ja enda asjad.
Parajasti sel õhtupoolikul kuulan Mati Nuudet ja Urmas Alenderit, kirjutan oma mõtteid välja, pean plaane tulevaste ürituste suhtes ja kui mõni hetk hakkavad mõtted väga lendama siis jään suisa unistama. Kui soovite rahuliku õhtupoolikut, siis hetkel soovitan ma neid väheseid aga toredaid tegevusi.




Üks armas lugu päeva lõpetuseks. Jõudu kõigile!

Back in misery

Asi ei ole küll nii hull kui pealkirjast võib välja lugeda kuid see pole ka vale. Ma tõesti olen õnnetu. Õnnetu sellepärast, et ma olen tagasi kodumaal ja pidin ühe meeldivama nädala oma elust maha jätma. Selle nädala sees oli nii palju toredaid hetki, inimesi ja tegevusi. Enamust nendest ma ei näe, ei saa teha või ei saa enam kunagi uuesti läbi elada. See mõte on nii kurb.
Lisaks sellele jõuan ma oma elus väga tähtsa vahepunktini, kustkohast ma ei saa samuti enam kunagi tagasi minna. Tuleb jääda toituma mälestustestning loobuma sellest kõigest mis mul on olnud. Ma tean, et ka edaspidi juhtub palju head ja toredat aga hetkel ma ei suuda tulevat kuidagi võrrelda sellega mis mul praegu on olnud.

I can walk again!!

Iga päev, üha enam valdab mind võitlushimu. Mitte vaid füüsiline, aga ka vaimne. Soov saada jällegist kõik endale. Leida ennast iseendast ja kasutada leitud maksimaalselt ära, et saada mis ma tahan. Ma olen iseenda mõõk. Järjekordne avastus, mis mind rahustab aga samas paneb ka enamat soovima. Ehk isegi mitte soovima. Ehk isegi mitte tahtma. Äkki välja võitlema.
Sellega tekkis mul ka üke huvitav idee. Kui me võtame elu nagu mingit lõputut duelli. Duelli iseenda ja kõige muu vahel. Mis mõte on siis vahepeal relvad maha visata? Mis mõte on seda tegevust mitte sallida? Seda võitlust tuleb armastama hakata ja mitte kunagi alla anda. Vahel tõesti suudab elu paar korda sind torgata. Miks visata relvad maha ja lasta tal seda edasi teha? Miks mitte hoida mõõka veel kindlamalt ja vihasemalt peos, et sellega vastast näkku lüüa.
Alla andmine on surm. Äkki me võitlemegi just sellega? Miks muidu on just vanad ja kogenud sõjas alati need, kes ei soovi enam võidelda. James Oliver Rigney jr. alias Robert Jordan ütles kord ühes oma teoses, et noortele on surm nagu esimene kallim, kellega soovitakse mängida, aga vanadele on ta nagu kunagine armuke. Selline kellega ei soovita enam uuesti kohtuda.
Motivatsioon ja rahulolu endaga on praegu väga suur. See peab vaid nädalakese kestma. Kui ma peaks selle ära tegema... . Mind ei peata enam miski!






Lisa 1

Siin teen ma oma hiljutistest toimetustest natukene juttu.
Olen väga palju aega sõpradega koos veetnud, peale seda kui ma põhja kukkusin. Hiljuti käisin ka Rootsis. Üsnagi meeldiv oli aga jäin kahjuks haigeks.
Varsti kavatsen gümnaasiumi lõpetada. Enne seda pean ma aga uurimustöö ära tegema. See on midagi, mida ma üldse ei viitsi enam teha.
Täna oli tutipäev, homme lõpukell ja esmaspäeval eesti keele eksam.
Minu väärtushinnangud on muutunud peale suhast tõusmist. Väga palju olen hakanud ka varem kindlate asjade osas teisiti mõtlema.
Vahepeal olen ka Dragon Age mänginud ja füüsika nelja saanud.

Possible improvements .

Masendav enesetunne muutus mõnepäevaliseks täiesti tuimaks olekuks. Nüüdseks on mu tuimus muutunud juba külmaks vihaks. Mul on destruktiivne tuju. Mitte ainult kõige materjaalse suhtes. Löön seda mida puudutada saan, ning kaotan seda mida rusikatega hävitada ei saa. Ma kaotan inimesi, iseenda isekuse ja vajaduste tõttu. Oma eelarvamuste ja oma soovi tõttu neile mitte ette jääda.
Miks ma seda teen, ma ei tea. See on halb, aga ma ei mõista seda. Mul on tekkinud sõltuvus valust. Mulle meenus üks kunagi loetud lause. "Always plan for the worst, that way all your surprises will be pleasant ones." Kõik on väga lihtne. Kui kaotad piisavalt palju, hakkad sa mõistma, et see polegi tegelt nii jube. Sa mõistad mingil hetkel, et sa tegelikult ei kaota enam midagi. Sa harjud sellega ära. Niimoodi jätkates ei julge mõeldagi, kuhu ma välja jõuan. Millal mõistan ma seda, et see viha, millest ma toitun, on see, mis mind lõpuks hävitab.
Ma ei saa eitada, et selle emotsiooni tundmine pole olnud hea (ja ehk ka omamoodi rahustav, kuigi see tekitab vastuolu). Ma olen seda isegi oodanud ja mingil määral naudin seda. Aga kui ma lasen vihal enda elu kontrollida, pole mul lõpuks enam midagi alles. Ma tean mida teha. Ma pean olema rahulik, liikuma edasi ja saama üle sellest, mis ei lase mul näha seda, mis mul on. Mis mul siis on? Pere, sõbrad, võimalused, soovid ja kõik mis vaja nende teostamiseks. Aga ma ei tea kuidas seda teha.


Päikest!

Hours before the end

Ma värisen üle keha, külm on, halb tuju on. Aga ma ei värise sellepärast, Et mul külm on, ma pole ka haige. Ma kardan. Ma kardan teha seda, mida ma pean tegema. Ma ei taha seda teda, aga mulle ei ole valikut enam jäetud. 4 tundi pean veel olema. Nuga rinnus piinlema.
Kaks võimalust, kas see kisutakse sealt välja ja jäetakse mind veritsema või lükatakse see veel sügavamale, et kui seda hiljem tahetakse välja võtta, oleks see veel valusam. Teisel juhul pole ma kindel kaua see seal on. Ehk igavesti, aga see on vaid unistus, loll illusioon. Ma tahan vaid ühte vastust, ning vaid ühte asja öelda. 4 tundi veel, siis ma saan need.
Hirma langus, masendus. Paistab, et minu auk, kuhu ma kukkuma pean, pole veel piisavalt sügav. Ma kaevan ja lasen teistel seda kaevata. Ma ise lõpetan, teised jätkavad. Ma ronin sealt välja. Seisan augu äärel, ma pean seal 4 tundi veel seisma. 4 tundi ja siis tuleb see valus kokkupõrge, mis halvab mind ilmselt pikaks ajaks.
Edasiseks. Mis ma saan loota? Ehk äkki seda, et keegi aitab mul sealt august välja tulla? Seda ei julge ma kõigilt oodata, peaaegu mitte kellegilt. Teadmine, et sõnad ja teod, mis kõiki teisi, peale iseenda aitavad, on raske ja kurnav. Mul on midagi uut vaja teada, kuulda, tunda,... .



...like a fish loves water.
Püsige kursis, ehk annab veel kaevata.

Vahel saab kukkumisest kõrini. See on see!

Mu teovõimetus ilmutab ennast väga jõudsalt. Olen suutnud endale juba pool auku valmis kaevata. Minu eeldus, et kõik muu suudab hoida pinnal seda, mis end ise ei suuda, oli vale. Tuli välja vaid see, et kui ma kukun, siis see pole vaid tühine valesamm, vaid kukkumine näoli vastu väga tahket pinnast.
Kuidas see kõik sinnani jõudis? Ma olen küll veidi tegelenud enesehävitamisega, aga miks? Asi selles, et olen lasknud teistel end hävitada. Olen olnud mõjutatav, manipuleeritav, juhitav - nõrk. Olen lasknud neil teha minuga nii nagu nad on soovinud ja pärast veel ise ka endast teerulliga üle sõitnud. Kuidas on jõudnud asi selleni, et Miski ei toimi enam? Mõistmatu.
Mis aitaks? Ideed isoleeritusest, julmusest, kättemaksust. Need tunduvad mõistlikud, kuid ma ei tee seda. Vähemalt pole see kõik suutnud minu olemust muuta. Hetkel olen vaid väga ärritunud ja väga terava keelega kõigi suhtes, kes on ise tulnud minu juurde kuulama. Kuulama mitte seda mida ma võin rääkida, vaid seda mida ma tahan rääkida. Mulle ei meeldi see, et olen pidanud nõnda käituma, aga see paistab toimivat. Vähemalt praegu.
Ehk on ka põhjas midagi enamat, kui algul paistab? Ehk on see parim asi mis minuga kunagi juhtub? On aeg oma vanu ja vigaseid jäsemeid hakata õiges suunas liigutama.

Kui jalge ette ei vaata.

Viimasel ajal olen täiesti tujutu. Ma olen ise ka enda peale sellepärast pahane, aga vahel võib ju. Vahel on selline tunne, et suudad teha, leida, mõisa kõike. Kõike negatiivset. Tõenäoliselt on see tingitud mu harjumusest üle mõelda.
Viimane avastus mis ma tegin...seda on väga paha siia kirjutada, aga mulle tundub, et ka mu sõbrad pole mu sõbrad. Lähemalt uurides seda jõudsin järeldusele, et ühe jaoks olen ma lihtsalt keegi kellega koos juua, teisele lihtsalt keegi kellega koos saab nalja, kolmandale olen/olin ma lihtsalt asendamas mingit puuduvat osa ja neljandale olen ma lihtsalt keegi kes peab veel olema kuni hakatakse ise mõistma. Ehk on tõesti parem, kui ma loobuksin neist kõigist, vähemalt praeguseks, sest ma ei suuda ennastki praegu kontrollida. Aga mõeldes nüüd, kas joomist või mingiks asenduseks olemist võib pidada sõpruseks. See on ilmselt minu naiivsus tänapäeva elu suhtes. Kas mul üldse on õigus nõuda midagi enamat?
Täna oli minu nädala tipphetk. Ma viskasin diivanile pikali ja ei liigutanud 2 tundi ennast üldse, ma vaid mõtlesin. Sealt ka inspiratsioon tänaseks kirjutiseks. Muretsesin ka taaskord oma tuleviku üle. Oma ootusi ma ei langetanud, küll aga oma võimekust neid realiseerida. Kõik näib liiga keeruline praegu. Avastasin ka paar oma hetkesoovi. 1)Kohtuda uute ja põnevate inimestega, keda tunda õppides oleks mul mingi tegevus selleks ajaks kuni ma kurb olen. 2)Lootus, et keegi nendest inimestest keda ma juba tean suudaks mind õnnelikuks uuesti teha. Ma pole ennast oma sõpradest kunagi ette sättinud, ennast paremaks pidanud. Pigem vastupidi. Ma olen proovinud aidata ned nii kuidas ma suudan, vaatamata sellele, mis mu endaga on toimumas. Ma loodan, et see on ka tõsi. Vastupidise teada saamine oleks väga valusaks löögiks. See hala mida ma siia kirjutan...ma loodan, et keegi loeb seda, kuigi ehk oleks vastupidine parem. Ehk tulen ma ka seekord ise toime, aga ma igatsen kaastunnet ja lohutust, kuigi ma neid väga ei hinda. Siinkohal lõpetan.

Parimaid aega Teile!
rapsaK