...

Minu esimene suurem jutt siis, valmis paar aastat tagasi ja on esitatud algsel kujul. Pealkirja ma pole jõudnud siiani veel välja mõelda. Kõik ideed ja mõtted mis teil tekivad, pange need kirja ja jätke kommentaaride alla. Aitäh!




Kevin kõndis mööd tänavat. Ta oli oma tavalises pessimistlikus tujus. Ta oli kohe jõudmas oma sihtpunktini. Silvia oli kutsunud ta enda juurde, ühele peole. Kevin teadis, mis teda ees ootab. Umbes paarkümend inimest, kellel on kindel plaan ennast täis juua ja keppida. See mõte, terve see eluviis oli talle vastumeelt. Ta läks sinna ainult Silvia pärast, kellele meeldis nii elada. Silvia oli ta tüdruksõber, kelle vastu ta huvitaval kombel midagi erilist ei tundnud. Kevin oli kohale jõudnud.
"Tere Silvia!" ütles Kevin.
"Kevin, lõpuks ometi." kiljatas Silvia rõõmust. "Miks sul nii kaua läks?" küsis Silvia.
"Komplikatsioonid tekkisid," vastas Kevin.
"Mis siis juhtus? On kõik korras?" küsis Silvia kergelt kurva pilguga.
"Probleemid, tööl, mitte midagi, mida ei anna parandada." vastas Kevin kerge tüdimusega.
"Oled sa väga halvas tujus?" küsis Silvia veel kurvemalt.
"Ma olen kogu aeg halvas tujus, sa ei leia mind õnnelikuna." ütles Kevin. Ta hakkas taskust sigaretti otsima, aga Silvia oli enda sigaretti juba põlema pannud ja ulatas seda nüüd Kevinile.
"Kas ka mina ei tee sind õnnelikuks?" küsis ta Kevinilt. Kevin oli veidi üllatunud sellise küsimuse peale. See oli teda veel õnnetumaks teinud. Hetkeks tahtis ta Silviale käratada oma viimase lause otse näkku ja minema minna, aga õnneks suutis ta ennast kontrollida.
"Teed küll, ainult sina teed mind õnnelikuks." valetas Kevin. Silvia suudles teda ja siis läks kööki. Ta tuli mõne hetke pärast uuesti tagasi, käes suur viskipudel. See oli Tullamore Dew. Suurepärane valik, mõtles Kevin.
"Tahad sa juua?" küsis Silvia.
"Ei taha, praegu kindlasti mitte," vastas Kevin.
"Ole vait, sa tahad küll. Ma tean ju sind," ütles Silvia.
"Olgu, joome siis." vastas Kevin. "Sa tead mind," mõtles Kevin. "Kui sa mind teaksid, siis me ei oleks praegu siin," Tal ei olnud tuju Silviaga vaielda, ta pigem jõi.

Mõne aja möödudes hakkas tal kohutavalt igav. Alkohol hakkas oma eesmärki täitma. Ta otsustas välja minna ja natukene jalutada. Jalutamine oli tema arust hea. Eriti öösel, kerge joobega. See oli õige aeg mõtlemiseks ja asjade otsustamiseks, vähemalt tema arust, sellel hetkel.
Olles majast mõne tänava võrra kaugemale jõudnud, hakkas ta enda jaoks imelikel teemadel arutlema. Huvitav, kas Silvia armastab mind? Või tunneb ta minu vastu sama, mis mina tema vastu? Ma tean, et ma meeldin talle, aga kas ma meeldin talle äkki liiga palju. Jessas, millest ma üldse praegu mõtlen? Me oleme koos olnud ainult kolm kuud, kindlasti on armastuseks liiga vara. Millest ma ometi mõtlen? Olen ma lolliks läinud? Mis mul sellest, kas ta armastab mind või mitte? Mul pole ju kedagi vaja. Kuradi alkohol, teeb mind lolliks. Ilmselgelt olen jõudnud järelduseni, et see suhe paistab olevat mõttetu. Äkki polegi alkohol nii paha. Muidugi ma pean lootma, et tema mõtleb samamoodi, siis on see kergem telle. Kevin jäi rahule endaga. Nädala pärast on see suhe läbi.
Oh Silvia, miks sa ei võiks olla, nagu oli Elis? Ma ei saa sind armastada, kui ma armastan kedagi teist.
Elis oli aastaid tagasi olnud Keviniga suhtes. Kuid peale kooli lõpetamist otsustati see kahjumeelselt ära lõpetada, kuna Elis läks välismaale õppima. Nemad olid teineteist armastanud. Ja vähemalt üks nendest armastas teist endiselt.

Nädal hiljem

Kevin ootab bussipeatuses, kohe peaks Silvia ka jõudma. "Miks on tal ilmtingimata vaja täna kohtuda," mõtles Kevin, kes oli öö läbi tööd teinud. Ah vahet pole, saabki selle jama kiiremini lõpetada.
"Tere Kevin!" ütles keegi ta seljataga. Kevin pöördus ümber ja talle ei vaadanud otsa mitte Silvia, vaid Elis. Kevin vaatas teda suu ammuli terve minuti, enne kui mõistis midagi öelda.
"Elis? Kuidas...??? Mida sa siin teed?" küsis Kevin üllatusest endiselt toibudes.
"Ma tulin paar kuud tagasi välismaalt, ma olen sind sellest ajast saati otsinud. Sa oled suutnud ennast väga hästi ära peita paari aastaga, keegi meie vanadest tuttavatest ei tea sinu kohta enam midagi." ütles Elis kergelt naeratades.
"Oooookei siis. Kuidas sul läinud on?" küsis Kevin närviliselt. Ta hakkas mõtlema, et miks peaks Elis teda otsima. Ta mõtles ka eelmise nädala peale, kui ta oli jälle meenutanud neid aegu, kui ta oli Elisega koos olnud. Ja nüüd on ta siin ja otsib mind. Mida kuradit siin toimub, ei mõistnud ta.
"Sellele ma ei oska ilmselt väga head vastust anda, mul on läinud hästi halvasti ja sadat teist moodi. Sa oleksid võinud pigem küsida, et kuidas mul hetkel läheb. Siis ma oleks sulle vastanud, et mul läheb väga hästi. Ma olen õnnelik, et ma olen kodumaal tagasi ja ma olen õnnelik, et ma sinu ülesse leidsin. Ma olen kogu see aeg mõelnud, kuidas sul läheb ja lootnud, et sul läheb hästi." vastas Elis.
Kevin lihtsalt jõllitas teda suu ammuli. "Oi kuidas ma olen sellist vastust igatsenud. Kurat, ta on ju täpselt selline nagu varem, aga mida ta ikkagi minust tahab? Mida sa mõtled ometi? Mida," ei mõistnud Kevin.
"Kas sa lähed, kuhugi edasi siis praegu? Mul pole hetkel tegemist, me võiksime ju kuhugi kohvikusse minna ja rääkida veidi," ütles Kevin.
"Muidugi, see oleks väga tore," vastas Elis.
Nad hakkasid liikuma ja jõudsid vaid mõne sammu astuda, kui Kevin järsku Elise käe oma pihku võttis. "Miks ma seda tegin? Miks kuradi pärast ma seda tegin," mõtles Kevin.
Elis, kes kõndis temast paremal pool, tundis, kui Kevin ta käe oma pihku oli võtnud. Elis naeratas Kevinile märkamatult ja pigistas ta kätt suurest rõõmust. "Ma leidsin Ta üles, ma lasksin Ta üles otsida ja ma leidsin Ta, ja mitte midagi pole muutunud," mõtles Elis ja hakkas suurest rõõmust vaikselt nutma.
Silvia, kes oli mõni hetk tagasi bussist välja astunud, lipsas kiirelt bussi peale tagasi. Ta läks tagumisse pinki ja nuttis.

Järgmisel hommikul oli Kevin rõõmus. See üllatas teda ennast ka. Ta võttis ajalehe kätte ja luges, et eile õhtul oli * tänava 73 maja ees üks purjus naine auto alla jäänud. "EI! Ei saa olla," mõtles Kevin. See oli Elise aadress. Ta läks jooksuga lauatelefoni juurde ja valis Elise numbri. Telefon kutsus paar korda ja siis oli Elis sellele kõnele vastanud. Kevin lõpetas kohe kõne ära kui kuulis Elise häält. "Jumal tänatud," mõtles Kevin, "et see Elis polnud, kes oli surma saanud." Mõne hetke pärast koputas keegi ta uksele. Ta läks ja vaatas, kes talle nii vara võib külla tulla. See oli Toomas. Toomas oli Silvia üks parimaid sõpru. Ta ei lasknud Kevinil midagi öelda, vaid hakkas kohe ise rääkima.
"Tunnen kaasa Kevin. Minu kõige siiramad kaastundeavaldused. Äkki me läheks kuhugi välja? Ma arvan, et sul pole kasulik praegu üksi olla, mitte peale sellist õnnetut juhtumist."
"Mida sa ajad? Millest sa räägid? Ja mida sa siin üldse teed?" küsis Kevin arusaamatult. Toomas vaatas teda lolli näoga.
"Kas sa siis tõesti ei tea? Silvia sai eile autoõnnetuses surma," ütles Toomas tõsiselt.
Kevin jäi nüüd omakorda Toomast lolli näoga vahtima, viimane lause peas kajamas. Silvia sai eile õhtul surma. Kevini rõõmus tuju oli hetkega kadunud.