Alguse boonus

Kuna on blogi algus, otsustasin lisada ühe loo siia veel. Kaks päeva tagasi tabas mind inspiratsioonipuhang ja sündis see:


Sa olid,sa oled väärt rohkem kui mina. Me olime kunagi teineteise väärilised, kuid siis oli vaikus, su suu küll liikus, kuid kuulda polnud midagi. Mul polnud vaja kuulda, ma teadsin, ma pole enam sinu vääriline.
Meie väärtused pole muutunud, kuid Nüüd sa tuled ja ütled:"Sa oled minu vääriline." Ma vaatan sind, sa näid nagu kõige kurvastavam ja rõõmustavam asi hetkel minu jaoks. Ma vaatan sind, ma tahan nutta ja naerda. Ma ei tee kumbagi, vaid sulen silmad, muutun nukraks ja meenutan mis mul Oli. Ma toibun, silmad avanevad, ja ma mõistan mis mul On.
Satun taaskord masenduse ja ekstaasi duelli, see kestab vaid viivu. Üritan häält karmimaks teha, üritan resoluutselt vastata, aga mida, mida ma vastan? Ma tunnen, kuidas järsku hakkab palav, pea käib ringi. "Tahan oksendada," ma mõtlen, "Ei, kurat, keskendu!" See ei aita, järjest palavamaks läheb, olen minestamise äärel. Möödunud on juba 10 sekundit. Ta nägu on nõutu, ta ootab, ta kardab. Ma hakkan seda momenti nautima, kuumus kaob, ma mõtlen: "Nüüd kannata, nagu mina!"
Ma lasen tal veel oodata, ta nägu on murelik, ka mina muutun kurvaks. "Sa ei pea enam kannatama," ma mõtlen. Koondan oma julguse, oma mõtted, oma tunded. Pea on täis prahti, ma ei saa keskenduda, ma lasen oma tunnetel kõneleda. Viimaks ma vastan: "Sa oled väärt palju!" Koondan hetkeks mõtteid ja lisan: " Sa oled väärt palju rohkem kui mina!" Ma liigun oma peaga talle lähemale, ka tema teeb seda. Ta üritab mind suudelda, aga ma viin oma huuled ta kõrva juurde ja sosistan talle veel lõpetuseks: "Kuid sa pole enam minu vääriline!"