.

Pikk paus on olnud, kiire on ka olnud. See ongi see põhjus miks pole jõudnud midagist siia kirjutada. Pole aega olnud isegi sobilike mõtteid mõelda, ainult enda omasid. Vähemalt on kogu see kiirustamine olnud tore ja ma olen äärmiselt rahul oma elu hetkeseisuga.
See pole küll ilmselt see, mida te lootsite lugeda, aga ma võin lubada, et üsna pea ma kavatsen kirjutada taaskord mingi pikema jutu. Hetkel aga peate lihtsalt välja kannatama seda, mis siia kirja satub.
Mind hvitab, kuidas saab olla võimalik igatseda kellegi järgi ka siis, kui sa oled temaga koos? Või igatseda tema järgi ainult siis, kui oled temaga koos? See jääb minu jaoks mõistmatuks, selles puudub igasugune loogika, see on naeruväärne, ennekuulmatu, ja kui te soovite, siis ka lollus. Aga just selline tunne valdab mind kui ma olen koos oma parimate sõpradega või oma kallimaga. Midagi sellist pole ma varem kogenud, see on hea, sellega ma kinnitan iseendale ka, et hoolin neist mistahes juhtub. Aga samas on see ka paha, raske on hakkama saada kui sa pidavalt igatsed kellegi järgi. Segadus missugune. Kui nauditav. Kas siis need ongi need inimesed, kes sõidavad koos minuga üle Styx'i? Või on see ainult minu meeleheitlik soov? Palun ärge kaduge, palun jääge, tehke ka see viimane reis koos minuga.