Viha, nälg, hirm - huvitav kontrast. On see tingitud vaid minust endast? Miks hirm? Mida ja miks ma kardan vihates? Tean, et mul on raske kontrolli hoida? Muidugi, see toidab mind, paneb mind liikuma, mõtlema. Ma ei karda ju vihata, mida seal üldse karta? Ma ei karda teistele anda seda, mida nad on välja teeninud. Kardan ma enda pärast? Südametunnistus? Kui jah, siis minu sõltuvus sellest on ebaõiglane.
Ma tahan, ma oskan vihata. Ma suudan seda paremini kui paljusid muid asju. Ma suudan ennast sellele täielikult pühendada. Ma teen seda kirega. See kadumatu iha hävitada kellegi elutöö ja ta ise koos sellega. Ma tahan seda teha. Miks ma nüüd ennast tagasi hoian? Miks ma kardan? Kas sellepärast, et tekib tunne, nagu mina oleksin tulevase ohvri eest vastutav? Ei! Ei saa olla, tema soovis mind ja minu elutööd hävitada, miks säästa, sellepärast, et ta kukkus haledalt läbi? Ei, ei tohi säästa, ei tohi halastada, mind ju ka ei säästetud.
Ma panen nad liikuma, ühe asja läbi mis suudab seda enim, hirm. Ma panen nad hirmu tundma, aga mitte minu ees, vaid selle ees, mida ma suudan, kui ma saan enda hirmust üle. Nutt, kaotusevalu, hirm, masendus. Kogu see viha ilma entusiasmita. Nad ei suuda siis enam.
Kujutan seda pilti ette. Isik kes on töötu, hariduseta, sõpradeta, rahata. Isik kes on kaotanud pea kõik mis võimalik, poris maas, pomiseb mulle: "Anna andeks!". "Miks võttis see sul nii kaua aega, sa poleks pidanud seda kõike kaotama, miks alles nüüd?" Vaikus. "Ma andestan sulle, sest nüüd olen ma saanud seda mida ma ootasin, tõsiselt mõeldud vabanduse." Aitan ta püsti ja lähen oma teed. Jätan ta sinna kuhu ta ennast ise vedas. Aga minus valdab hetkel rõõmutunne, viha on kadunud. Ma ei kahetse, ei haletse, ta tasus oma tegude eest õiglaselt. Nii nauditav on olla jälle sõltumatu. Pole viha, pole nälga, pole hirmu. Ma olen vaba!
No comments:
Post a Comment