05.

Ärkan hommikul üksi, pooltühjas voodis, uni on kohutavalt suur, kui mu mõtted viivad mind sinuni. Mul tekib silme ette pilt sinust ja ma püsin ärkvel. Ma leban seal, lihtsalt leban ja meenutan viimast head mälestust mis mul oli sinuga. Ma elan seda uuesti läbi, ma ei tea isegi miks, äkki selleks, et olla kindel, et ma ei unustaks seda. Aga miks, miks pean ma seda alles hoidma? Aitab see mind, viib see mind edasi? Võimalik, minevikust me ju õpime. Minevik ongi ju selleks, et sellest õppida või selle eest põgeneda. Ma ei põgene, pole seni seda teinud ja pole ka plaanis alustada. Ehk siis ma jään selle mälestusega. Mu silme ees moodustub pilt.
On hilissuvi ja õhtune aeg, ümberringi on vaikus. Vaid vahel harva kuuled mõnda üksikut autot mööda sõitmas või lehma häälitsemas. Linnud, nende laul, seda on veel küllaga. Ma kuulan ja naudin seda momenti milles ma olen, lamamas niidul oleva heinapalli otsas. Ma vaatan sind, sa oled nii ilus, nii ilus, et kui ma oleks surnud sel momendil, oleks ma surnud õnnelikumana kui keegi teine enne mind. Laman seal, sinu kõrval, ja me laseme maailmal meist mööda tuhiseda. Me embame, me suudleme, me naudime kõike mis meil veel on. Me oleme õnnelikud.
Vaevaliselt tõusen voodist ja lähen kööki kohvi tegema. Panen vee sooja, natukene läheb nüüd aega, ma vajun uuesti mõttesse.
Miks mul pole enam sind, ma nii igatsen sind. Mis juhtus, mis ma tegin, miks ei jätkunud see mis meil oli? Oli see kõik tõesti vaid unistus, kas saab kunagi üldse olla rohkemat, ja olen ma üldse seda väärt?
Vesi kannus on keema hakanud, ma tõusen püsti ja asun kannu võtma, ja tõustes hajub ka minu viimane mõte. Igatsen, ma igatsen, nii väga igatsen.