Sest haav ei ole midagi ilma soolata

Olen ma siis nii palju saanud, võitnud, et see kõik nüüd sama lihtsalt kaotada? Kas ma pole mitte ise, oma ihu ja hingega, seda välja võidelnud? Miks pean ma selle kõik kaotama? Saan ma hiljem tasutud? Ei! See on lollus! Ma ei usu saatust, ma usun ennast, seda kellele saan ükskõik millal toetuda. Ma ei jää ootama, kuni mägi minuni jõuab, ma lähen ja vean selle mäe sinna, kus mul teda vaja on, nagu alati on tehtud.
Vana tõde on see, et kindlust on lihtsam seest hävitada. Kuidas lagunes minu kindlus? Mitte minu poolt, ei saa olla võimalik. Keegi minu kindluses? Absurdsus, see on kindlus mingi mõttega. Identiteedikriis? Või liigne usaldus? Ei, ma pole selline, ja teised seda ei suuda. Fakt, et see lihtsam võib olla ei tähenda seda, et sellega saab igaüks hakkama siis kui soovib. Nad ei julgeks seda teha ja kui teeksid, siis kahetseksid. "Kui sa auku hüpates seda enne ei kontrolli, on seal alati madu sees."
Õnneks on neid asju vähe, mis kauaks tähtsaks jäävad, aga meil kõigil on isikuomandi instinkt juurdunud. See tähendab seda, et kes julgeb midagi puutuda mis on minu oma, saab karistatud. Lisaks sellele ka kaotusevalu, mis küll möödub, aga kui ta on, siis ta on valus. Mis muud teha, kui otsast peale alustada, ja mitte lasta kahetsusel ja leinal end kontrollida.
"Kahetsus - kõige mõttetum asi üldse. Midagi ei saa uuesti teha, kunagi ei saa uuesti alustada. Täiuslikus kuulub muuseumisse." Täiuslikus eksisteerib vaid meie mõtetes. Isegi meie unistused pole täiuslikud, kasvõi ainult sellepärast, et me tahame vaid seda mida meil ei ole.
"Ära oota midagi, nii ei saa sa ka pettuda." Ma pean tunnistama, et neil on õigus, aga kes meist ei ootaks midagi, kes meist ei sooviks midagi. Oleks täiuslik tõepoolest, kui oleks võimalus elada ilma mõtete, tunnete, vajaduste ja paljude teiste asjadega. Ära jää teiste järgi ootama, mine ise, ja sa saad hakkama. Ei tasu oodata abi, ei ole vaja oodata abi.
Haletsus? Kaastunne? Palun, mulle pole vaja seda raisata, mul on targematki teha, kui lasta teistel minu eest hoolt kanda. Mis kasu ma ise peaks sellest saama? Õppetunnid on selleks, et neist õppida. Ma saan ise hakkama, pean saama, olen ennegi saanud. Ja kui kukungi läbi? Kuhu mul enam langeda? Ma ehitan oma kindluse üles!
Kui hinna peab maksma, peab see olema väärt selle maksmist. Ja kui see oli see hind, siis on see juba makstud. Aga ma ei jää ootama, ma liigun, kasvõi algusest peale, üksi soovitatavalt. Mul pole kedagi vaja, selle jaoks mitte. Kellegi vajamine, kellegi vajamine on nagu langevarju vajamine, kui teda esimest korda pole, siis on suur tõenäosus, et teist korda pole enam vaja. Miks tekitada endale pettumusi ja tõestada, et keegi ei saa sind toetada nagu sa ise?

Usaldus
Pettumus
Üksindus
Igatsus

Ma ei taha sinna naaseda.