Lõpetamata lood

Jalutan mööda linnatänavat ja mõtlen oma mõtteid. Ma ei vaevugi märkama teisi minu ümber. Nad räägivad midagi naljakat, aga ma ei kuule täpselt mida. Need jutud peavad olema naljakad, kuna mingitel hetkedel nad lihtsalt hakkavad täiest kõrist naerma ja segavad mind hetkeks. Aga ma olen tänulik, tänulik, et nad ei märka, et ma hoian neist veidi eemale.
Ma mõtlen järgneva peale, kuidas talitada? Ma tean, et ma ei suuda ise otsustada, ma ei tea, mida ma hetkel tahan. Ma võin kätte maksta, ma võin õigluse taastada. Ma ei tea, kelle suhtes ma seda teeksin, aga ma võiksin seda teha. Usaldada? Ei! Kätte maksta? Ei! Minu segadusse aetud mõtted, ei suuda enam analüüsida.
Kui sulle on just hunniks sitta pähe kukkunud, kuidas sa edasi talitad? Eeldad, et nüüd on kõik ja lähed pea püsti edasi, või katad ennast, kartuses, et kohe tuleb järgmine raund. Kuidas peaksin mina edasi talitama? Mul on abi vaja, ja ma tean kust seda leida.
Tema mõte oli selge, parem karta kui kahetseda. Seöge, ma kardan siis, kuna ma ei taha uuesti kahetseda. Otsust ma ei kahetse, nagu ei kahetseks ma seda siis, kui see oleks olnud teine.
Ma tunnen ära head inimesed. Nii mulle öeldi. Ma ei tea mida sa tahad, ja ma ei tea kas ajalugu kordab ennast või mitte. Ma parem kardan, kuna nii mulle ütles tema.

Eriline tänu temale!!