Mida oodata elult? Kas üldse midagi oodata? Miks mitte lihtsalt lasta elul minna nii nagu soovib? Äkki ta teebki seda? Miks siis üldse midagi üritada? Saatus? Ei, valesti läks.
Mida oodata elult? Kas üldse midagi oodata? Miks oodata? Aga miks üritada? Kas pidev tegutsemine tõesti peaks tagama rahulolu elu lõpuni? Kindel töö, kodu, rutiin jne. Pidev teadmine, et miski vajab tegemist. Üha enam olen hakanud mõtlema, et ehk tõesti saab ka teisiti. Tuleb lihtsalt leida tee. Loomulikult on võimalik, et piisavalt kaua seda teed jalutades võin ma ära eksida ja jääda sihitult ringlema siia ellu. Aga see põnevus ja see teadmatus ja lootus ja unistus ja iha on lihtsalt liiga paeluv.
Kahtlus? Kahtlus on hea. Tähendab, et ma mõtlen. Kaalul on vaid tulevik, ehk ka elu. Enda puhul see ehk pole suur ohver. Aga omandiinstink on ikkagist alles ja ma ei taha sellest loobuda.
Mida ma üldse ootan elult? Heureka! Siit oleks pidanud alustama. Jätkates, ma ei tea. Või vähemalt ma pole kindel kas ma tean. Mida võiks saavutada? Väikese jälje jätta maailmale, mida suurema seda parem. Mitte olla elu lõpuni üksi. Tähendades siis seda, et...kes see ikka nii väga üksi tahab olla. Vahet pole mis öeldakse.
Mis mind praegu motiveerib. Naljakas, aga selleks on just üksildus ja igatsus. Lühidalt hirm. Ehk tasub kogu elu elada hirmus. Hirmus teadmatuse ees, et sa ei tea mis sul on ja mida sa võid kaotada või võita. Hirmus selles mõttes, et sa ei tea midagi, aga sa riskid.
No comments:
Post a Comment