Mu teovõimetus ilmutab ennast väga jõudsalt. Olen suutnud endale juba pool auku valmis kaevata. Minu eeldus, et kõik muu suudab hoida pinnal seda, mis end ise ei suuda, oli vale. Tuli välja vaid see, et kui ma kukun, siis see pole vaid tühine valesamm, vaid kukkumine näoli vastu väga tahket pinnast.
Kuidas see kõik sinnani jõudis? Ma olen küll veidi tegelenud enesehävitamisega, aga miks? Asi selles, et olen lasknud teistel end hävitada. Olen olnud mõjutatav, manipuleeritav, juhitav - nõrk. Olen lasknud neil teha minuga nii nagu nad on soovinud ja pärast veel ise ka endast teerulliga üle sõitnud. Kuidas on jõudnud asi selleni, et Miski ei toimi enam? Mõistmatu.
Mis aitaks? Ideed isoleeritusest, julmusest, kättemaksust. Need tunduvad mõistlikud, kuid ma ei tee seda. Vähemalt pole see kõik suutnud minu olemust muuta. Hetkel olen vaid väga ärritunud ja väga terava keelega kõigi suhtes, kes on ise tulnud minu juurde kuulama. Kuulama mitte seda mida ma võin rääkida, vaid seda mida ma tahan rääkida. Mulle ei meeldi see, et olen pidanud nõnda käituma, aga see paistab toimivat. Vähemalt praegu.
Ehk on ka põhjas midagi enamat, kui algul paistab? Ehk on see parim asi mis minuga kunagi juhtub? On aeg oma vanu ja vigaseid jäsemeid hakata õiges suunas liigutama.
No comments:
Post a Comment