Possible improvements .

Masendav enesetunne muutus mõnepäevaliseks täiesti tuimaks olekuks. Nüüdseks on mu tuimus muutunud juba külmaks vihaks. Mul on destruktiivne tuju. Mitte ainult kõige materjaalse suhtes. Löön seda mida puudutada saan, ning kaotan seda mida rusikatega hävitada ei saa. Ma kaotan inimesi, iseenda isekuse ja vajaduste tõttu. Oma eelarvamuste ja oma soovi tõttu neile mitte ette jääda.
Miks ma seda teen, ma ei tea. See on halb, aga ma ei mõista seda. Mul on tekkinud sõltuvus valust. Mulle meenus üks kunagi loetud lause. "Always plan for the worst, that way all your surprises will be pleasant ones." Kõik on väga lihtne. Kui kaotad piisavalt palju, hakkad sa mõistma, et see polegi tegelt nii jube. Sa mõistad mingil hetkel, et sa tegelikult ei kaota enam midagi. Sa harjud sellega ära. Niimoodi jätkates ei julge mõeldagi, kuhu ma välja jõuan. Millal mõistan ma seda, et see viha, millest ma toitun, on see, mis mind lõpuks hävitab.
Ma ei saa eitada, et selle emotsiooni tundmine pole olnud hea (ja ehk ka omamoodi rahustav, kuigi see tekitab vastuolu). Ma olen seda isegi oodanud ja mingil määral naudin seda. Aga kui ma lasen vihal enda elu kontrollida, pole mul lõpuks enam midagi alles. Ma tean mida teha. Ma pean olema rahulik, liikuma edasi ja saama üle sellest, mis ei lase mul näha seda, mis mul on. Mis mul siis on? Pere, sõbrad, võimalused, soovid ja kõik mis vaja nende teostamiseks. Aga ma ei tea kuidas seda teha.


Päikest!