I can walk again!!

Iga päev, üha enam valdab mind võitlushimu. Mitte vaid füüsiline, aga ka vaimne. Soov saada jällegist kõik endale. Leida ennast iseendast ja kasutada leitud maksimaalselt ära, et saada mis ma tahan. Ma olen iseenda mõõk. Järjekordne avastus, mis mind rahustab aga samas paneb ka enamat soovima. Ehk isegi mitte soovima. Ehk isegi mitte tahtma. Äkki välja võitlema.
Sellega tekkis mul ka üke huvitav idee. Kui me võtame elu nagu mingit lõputut duelli. Duelli iseenda ja kõige muu vahel. Mis mõte on siis vahepeal relvad maha visata? Mis mõte on seda tegevust mitte sallida? Seda võitlust tuleb armastama hakata ja mitte kunagi alla anda. Vahel tõesti suudab elu paar korda sind torgata. Miks visata relvad maha ja lasta tal seda edasi teha? Miks mitte hoida mõõka veel kindlamalt ja vihasemalt peos, et sellega vastast näkku lüüa.
Alla andmine on surm. Äkki me võitlemegi just sellega? Miks muidu on just vanad ja kogenud sõjas alati need, kes ei soovi enam võidelda. James Oliver Rigney jr. alias Robert Jordan ütles kord ühes oma teoses, et noortele on surm nagu esimene kallim, kellega soovitakse mängida, aga vanadele on ta nagu kunagine armuke. Selline kellega ei soovita enam uuesti kohtuda.
Motivatsioon ja rahulolu endaga on praegu väga suur. See peab vaid nädalakese kestma. Kui ma peaks selle ära tegema... . Mind ei peata enam miski!






Lisa 1

Siin teen ma oma hiljutistest toimetustest natukene juttu.
Olen väga palju aega sõpradega koos veetnud, peale seda kui ma põhja kukkusin. Hiljuti käisin ka Rootsis. Üsnagi meeldiv oli aga jäin kahjuks haigeks.
Varsti kavatsen gümnaasiumi lõpetada. Enne seda pean ma aga uurimustöö ära tegema. See on midagi, mida ma üldse ei viitsi enam teha.
Täna oli tutipäev, homme lõpukell ja esmaspäeval eesti keele eksam.
Minu väärtushinnangud on muutunud peale suhast tõusmist. Väga palju olen hakanud ka varem kindlate asjade osas teisiti mõtlema.
Vahepeal olen ka Dragon Age mänginud ja füüsika nelja saanud.