Ma värisen üle keha, külm on, halb tuju on. Aga ma ei värise sellepärast, Et mul külm on, ma pole ka haige. Ma kardan. Ma kardan teha seda, mida ma pean tegema. Ma ei taha seda teda, aga mulle ei ole valikut enam jäetud. 4 tundi pean veel olema. Nuga rinnus piinlema.
Kaks võimalust, kas see kisutakse sealt välja ja jäetakse mind veritsema või lükatakse see veel sügavamale, et kui seda hiljem tahetakse välja võtta, oleks see veel valusam. Teisel juhul pole ma kindel kaua see seal on. Ehk igavesti, aga see on vaid unistus, loll illusioon. Ma tahan vaid ühte vastust, ning vaid ühte asja öelda. 4 tundi veel, siis ma saan need.
Hirma langus, masendus. Paistab, et minu auk, kuhu ma kukkuma pean, pole veel piisavalt sügav. Ma kaevan ja lasen teistel seda kaevata. Ma ise lõpetan, teised jätkavad. Ma ronin sealt välja. Seisan augu äärel, ma pean seal 4 tundi veel seisma. 4 tundi ja siis tuleb see valus kokkupõrge, mis halvab mind ilmselt pikaks ajaks.
Edasiseks. Mis ma saan loota? Ehk äkki seda, et keegi aitab mul sealt august välja tulla? Seda ei julge ma kõigilt oodata, peaaegu mitte kellegilt. Teadmine, et sõnad ja teod, mis kõiki teisi, peale iseenda aitavad, on raske ja kurnav. Mul on midagi uut vaja teada, kuulda, tunda,... .
...like a fish loves water.
Püsige kursis, ehk annab veel kaevata.
Like a bee loves honey.
ReplyDeleteMis ma saan rohkem öelda, kas ma peaksin üldse midagi ütlema, miks ma üldse midagi kirjutan. Raskus, rammestus, pikaleveniv ohe- kõik need väljendavad seda tunnet mis võtab võimust. Miks ma soovin nii väga, et seal oleks valgust, et sa leiaks mingigi väljapääsu august.
Igatahes, hoian kursis millegi pärast ja soovin parimat võimalikku varjanti...
Ma usun, et järgmine postitus võib vägagi meeldida ;)
Delete